Metallograafiliste näidiste valmistamine sepistatud metallmaterjalides

Metallograafilise mikrostruktuuri tuvastamiseks ja uurimiseks on vaja analüüsitavatest metallimaterjalidest ette valmistada kindla suurusega proovid ning jälgida ja analüüsida läbi metallograafilise mikroskoobi mikrostruktuuri olekut ja jaotumist pärast lihvimist, poleerimist ja korrosiooni.

Metallograafilise proovi ettevalmistamise kvaliteet mõjutab otseselt mikrostruktuuri analüüsi tulemusi. Kui proovi ettevalmistamine ei vasta konkreetsetele nõuetele, võib selle põhjuseks olla valehinnangu ilmnemine, mistõttu kogu analüüs ei jõua õigele järeldusele. Seetõttu on sobivate metallograafiliste proovide saamiseks vaja läbida rida rangeid ettevalmistusprotsesse.

Proovide võtmine on metallograafilises mikroskoopilises analüüsis väga oluline samm. See tuleks valida vastavalt testitava ja analüüsitava metallmaterjali või detaili omadustele, töötlemistehnoloogiale, rikkerežiimile ja erinevatele uurimiseesmärkidele ning valida selle tüüpilised osad.

1. Proovivõtukoha ja kontrollipinna valik

Proovivõtukohad ja kontrollipinnad tuleks valida parima või parema esitusega.

1) Kahjupõhjuse osade rikke kontrollimisel ja analüüsimisel tuleb lisaks proovide võtmisele kahjustatud osast, aga analüüsiks ja võrdlemiseks olla proovi kahjustatud osast kaugel.

2) Metallist sepiste mikrostruktuuri uurimisel on vaja segregatsiooninähtuse olemasolu tõttu võtta vaatluseks proovid pinnalt keskele.

3) Valtsitud ja sepistatud materjalide puhul tuleks pinnadefektide ja mittemetalliliste lisandite jaotuse analüüsimiseks ja võrdlemiseks kinni võtta nii põiki (valtsimissuunaga risti) kui ka pikisuunalised (paralleelselt valtsimissuunaga) metallograafilised proovid.

4) Sepistuste üldiseks kuumtöötlemiseks võib ühtlase metallograafilise struktuuri tõttu proovi pealtkuulamist teostada mis tahes sektsioonis.

5) Keevitatud konstruktsioonide puhul tuleks fusioonitsooni ja ülekuumenemistsooni sisaldavad proovid tavaliselt keevitusühendusest kinni püüda.

2. Proovivõtu meetod

Proovi lõikamisel tuleks esmalt tagada katsekoha metallograafiline struktuur. Proovivõtumeetodid varieeruvad olenevalt materjalide iseloomust: pehmeid materjale saab lõigata käsisaega või saemasinaga, kõvasid materjale saab lõigata jahutusvee või liinilõikusmasinaga lihvkettaga, kõvasid ja rabedaid materjale (nt valge ukseraud). ) saab proovi võtta haamriga.

3. Proovi suurus

Proovi suurus sõltub konkreetsest olukorrast ning seda on üldiselt lihtne käes hoida ja lihvida. Üldjuhul on ruudukujulise proovi külje pikkus 12–15 mm ja ringikujulise proovi külje pikkus (12–15 cm) x 15 cm. Liiga väikese, ebakorrapärase kujuga sepistamise korral, mida ei ole lihtne hoida jahvatusnäidist (nt õhuke lõik, traat, õhuke toru jne), tuleb proov sisestada.

4. Näidiskomplekt

Sisestamisproov kasutab enamasti kuumpressimise proovimeetodit ja mehaanilist sisestusproovi meetodit.

Proovide kuumpressimise meetod on proovi kuumutamine bakeliidipulbris või plastgraanulites temperatuurini 110–156 ° C ja kuumpressimine prooviseademasinas. Kuna kuumpressimise meetod nõuab teatud temperatuuri ja rõhku, ei sobi see madala temperatuuriga mikrostruktuuri muundamiseks (nt martensiidi kustutamiseks) ja madala sulamistemperatuuriga metallmaterjale on lihtne plastilist deformatsiooni tekitada.

Mehaaniline proovi seadistusmeetod on proovi hoidmiseks spetsiaalse kinnituse konstrueerimine, et vältida kuumpressimise proovi seadistuste puudujääki.